Rami Saari
See on tegelik elu, eemal kõigest, siin, paigas,
kus ei juhtu midagi olulist, maal,
kus enamik aistinguid on maotud, välja arvatud
üksinduse maitse ja aastaaegade värvid.
Kesk olemise mõningaid põhisubstantse: taeva rohkus,
kivi, kuu, vesi ja männid – just männid,
kased ka, aga ilma liigse päikeseta, õigemini ilma küllaldase
päikeseta, siin-seal väga kenad inimesed, keda aga on raske
võtta õpetajaks või sõbraks, oma ametile pühendunud töörügajad,
kellele on imelik läheneda, kellega tuleb teisiti sõbruneda.
Ja nad täidavad truult oma kohust, isegi kui valitsus –
mõistes, et tuleb liikuda kikivarvul, sest paigale jääda
ei tohi – keeldub vastu võtmasta Transilvaania ungarlasi,
ja rahustamaks maailma ees oma südametunnistust, kutsub
kokutades põhja elama kolmsada kurdi põgenikku, teadmata,
mida ta toob kaela oma kodanikele, neile, kes elavad metsades
oma tegelikku elu, vaikivad oma saarehüttides,
sel ajal kui männid vaatavad taevasse, keedavad emad kohvi,
ja kaugel pealinnas Helsingis avaneb Pandora laegas.
Heebrea keelest: Kristiina Ross (Looming 10, 1998)
ESTONIAN POETRY translated by Saari to Hebrew
ESTONIAN PROSE translated by Saari to Hebrew
Rami Saari’s page